See mereala on kõige merelisemate tingimustega osa Eesti rannikumerest. Siin on soolsus kõrgem, vee läbipaistvus suurem ja toitainete kontsentratsioon kõige madalam. Saaremaa ja Hiiumaa läänerannikul on merepõhi sageli kivine või kaljune. See soodustab kinnitunud põhjakoosluste arengut ja tänu headele valgustingimustele võivad taimed kasvada kuni 30–35 meetri sügavusel. Kuna soolsus on siin kõrgem, on ka elustiku liigiline koosseis mõnevõrra erinev: esineb rohkem merelise päritoluga liike, kuid puuduvad tavapärased mageveeliigid, mida leidub ohtralt nii Liivi lahes, Soome lahes kui ka Väinameres. See on ka inimtegevusest kõige vähem mõjutatud piirkond, kuhu ulatuvad vaid inimtegevuse kaudsed mõjud nagu Läänemere üldine eutrofeerumise tase ja ohtlike ainete taustakontsentratsioonid. Läänemere avaosa olulisemateks inimkasutusteks on laevandus ja avamere kalapüük, mis avaldavad merepõhja elustikule suhteliselt vähest mõju. Traalpüük mõjutab küll pelaagilisi kalakooslusi, kuid üldiselt on siin inimese tegevuse mõju võrdlemisi tagasihoidlik.